Kaitselüliti tööpõhimõte on ülekoormuse või lühise tekkimisel voolu automaatne katkestamine, kaitstes sellega liini ja seadmeid. See saavutatakse sisemiste termiliste ja magnetiliste väljalülitusmehhanismide abil.
Ülekoormuskaitse (termiline väljalülitus): kui vool ületab pikema aja jooksul nimiväärtust, kuumeneb bimetallriba ja paindub, surudes lüliti väljalülitamiseks väljalülitusmehhanismi. Tegevusaeg on pöördvõrdeline voolutugevusega (mida suurem vool, seda kiirem on tegevus).
Lühisekaitse (magnetväljalülitus): kui tekib lühis, tõuseb vool hetkega. Elektromagnetmähis tekitab tugeva magnetvälja, tõmmates kiiresti armatuuri ligi ja mõjutades väljalülitusmehhanismi, et saavutada millisekundi{1}}taseme väljalülitumine.
Kaarkustutussüsteem: kui kaitselüliti katkestab suure voolu, tekib elektrikaar. Kaar-kustutusvõre pikendab, jahutab ja kustutab kaare, vältides kontakti läbipõlemist.
Lekkevoolukaitse (nt RCD-funktsiooniga): Kirchhoffi kehtiva seaduse alusel tuvastab see, kas pingestatud juhtmes ja nulljuhtmes on vool tasakaalustatud. Kui tekib lekkevool (näiteks elektrilöögist) ja jääkvool ületab läve (tavaliselt 30 mA), käivitub väljalülitusseade, et kiiresti toide välja lülitada.
Kaasaegsed kaitselülitid võivad täpsema kaitse ja kaugseire funktsioonide jaoks integreerida ka elektroonilise juhtseadme.
